Keskkonnaväited

Keelatud on üldised keskkonnaväited, mille keskkonnamõju ei ole võimalik tõendada.

Näiteks „keskkonnasõbralik“; „loodussõbralik“; „roheline“.

Selliseid väiteid võib kasutada vaid juhul, kui neid toetab tunnustatud I-tüüpi ökomärgis (nt ELi ökomärgis või Luigemärgis) või ELi õigusaktides määratud kõrgem keskkonnatase (näiteks kõrgeim energiaklass).

Kui ettevõte kasutab tulevikku suunatud väiteid (nt kliimaeesmärgid), peavad need olema tõendatud rakenduskavaga, mis on kinnitatud erapooletu asutuse poolt.

Keelatud on esitada toodet või ettevõtet keskkonnasõbralikuna, kui keskkonnahoidlik on ainult osa tootest või ettevõtte tegevusest. Sellisel juhul tuleb väide täpsustada.

Keelatud on väited, et toode on:

• kliimaneutraalne,
• väikese kasvuhoonegaaside mõjuga,
• keskkonnale positiivse mõjuga,

kui väide põhineb ainult kasvuhoonegaaside heite kompenseerimisel väljaspool toote tootmist või tarneahelat.

Keelatud on reklaamida omadust, mis on õigusaktidega juba kohustuslik kogu tootekategooriale.

Näiteks ei tohi väita, et toode ei sisalda ohtlikku kemikaali, kui selle aine kasutamine on kõigi sama kategooria toodete puhul niigi keelatud.

Kõik kestlikkusmärgised peavad vastama sertifitseerimissüsteemi nõuetele. Selle eest vastutavad märgiseskeemide omanikud.

Keelatud on näiteks:

• valeväited toote vastupidavuse kohta;
• tarbija eest varjamine, et tarkvarauuendus halvendab toote toimimist;
• väide, et toodet saab parandada, kuigi see tegelikult võimalik ei ole.

Alates 27.septembrist 2026 peavad kõik direktiivist tulenevad keskkonnaväited ja kestlikkusmärgised vastama nõuetele. Eelnev tähendab, et olemasolevad pakendid ja nende olevad väited/märgised peavad vastama direktiivist tulenevatele nõuetele. 

Eelkõige tarbijakaitse, aga ka aus konkurents kauplejate vahel.   

Juba aastast 2005 kehtib EL-is ebaausate kaubandustavade direktiiv, mis keelab igasuguse tarbija eksitamise (direktiiv on võetud üle tarbijakaitseseadusega). Uue direktiiviga tuuakse keskkonnaaspektid lihtsalt sõnaselgelt direktiivi kohaldamisalasse. Ka enne direktiivi muudatuste jõustumist ei tohi tarbijaid eksitada, sh keskkonnaaspektide osas.   

Muudatused on vajalikud selleks, et tarbijatel tekiks usaldus jätkusuutlike toodete osas. Täna on see usaldus puudulik, sest tarbijal puudub kindlus, milline väide vastab tõele ja mille puhul on tegemist rohepesuga.  

Oluline on tagada ka aus konkurents kauplejate vahel, sest usaldusväärsed kauplejad konkureerivad täna kauplejatega, kes tegelevad rohepesuga.  

Direktiiv keelustab üldised tõendamata keskkonnaväited (nt keskkonnasõbralik, loodushoidik) ning nende puhul tuleb tõendada edaspidi suurepärast keskkonnatoimet.

Suurepärast keskkonnatoimet on võimalik tõendada vastavusega I tüüp ökomärgise nõuetele (nt EL ökomärgis, Põhjamaade Luik) või vastavusega kõige kõrgemale standardile, mis antud tootekategooria suhtes kehtestatud on. Näiteks on sõna „energiatõhus“ küll üldise sisuga (keskkonna)väide, kuid sellist üldist keskkonnaväidet on võimalik tootel kasutada, kui see toode (nt kodumasin) kuulub energiatõhususe klassi A (kõige kõrgem klass).

Järelevalveasutuseks on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA). Tänane TTJA praktika näitab, et kõige rohkem kaebusi tuleb konkurentide poolt ning eelduslikult selline praktika jätkub ka keskkonnateemade osas. Lisaks tuleb teataval hulgal ka tarbijate pöördumisi. Selle kõige pinnalt saab TTJA ka sisendit ohuprognoosi ning saab vajadusel korraldada järelevalveprojekte, kus antud teema võetakse fookusesse.

TTJA kui järelevalveasutuse eesmärk ei ole teha trahve, vaid rikkumine ja sellega seoses ka tarbijate eksitamine lõpetada. Seega, kui konkreetne väide või märgis ei vasta direktiivist tulenevatele nõuetele, siis esmajoones pöördutakse kaupleja poole, selgitatakse kehtivad nõudeid ning antakse võimalus rikkumise kõrvaldamiseks.   

Kui eelnev aga tulemust ei anna, siis on TTJA-l tõesti õigus määrata trahve, mille suurus on maksimaalselt 400 000 eurot. Samuti, kui rikkumine leiab aset mitmes EL liikmesriigis korraga, siis on võimalik määrata koostöös teise liikmesriigi tarbijakaitseasutusega ka trahv, mis on kuni 4% ettevõtte aastakäibest või vastava info puudumisel kuni 2 miljonit eurot.  

Sellised väited on tulevikus keelatud, kui pakivedu tegelikkuses süsinikneutraalselt ei toimu.  Ettevõte peab maksimaalselt enda tegevuse muutma süsinikuneutraalseks. Offsettingut  võib teha, kuid seda kommunikeerides peab ta selgelt välja tooma, et tegu on investeerimisega keskkonnaprojektidesse mitte nende enda tegevuse keskkonnahoidlikumaks muutmisega. 

Kõnealune direktiiv ei tee siin kehtivas praktikas muudatusi ning vastutab ikkagi see, kes vastava eksitava väite või märgise tootele/pakendile vms pani ehk üldjuhul tootja. Edasimüüjad ei saa üldjuhul rääkida kaasa pakendikujunduses jne.   

See aga ei tähenda, et TTJA ei saaks pöörduda edasimüüja poole ning paluda neil toote müük nt järelevalvemenetluse ajaks müügist eemaldada.   

Piiriüleste rikkumiste korral on võimalik teha koostööd teise liikmesriigi tarbijakaitseasutusega. 

Kõik kauplejad, kes EL turul oma tooteid müüvad, peavad järgima ka EL-is kehtivaid nõudeid. Kui kolmanda riigi kaupleja järelevalveasutusega koostööd ei tee, on järelevalveasutusel läbi tarbijakaitse koostöövõrgustiku (CPC) kaudu pöörduda ka Euroopa Komisjoni poole, et ühismeetmeid rakendada.

Ettevõtete kestlikkusaruandlus (nt aastased kestlikkusaruanded või CSRD kohased avalikustamised) ei kuulu üldjuhul direktiivi kohaldamisalasse, sest need on sageli kohustuslikud ja suunatud investoritele, mitte tarbijatele. Kui aga ettevõte kasutab aruandes esitatud teavet tarbijale suunatud reklaamis või turunduses,  siis kuulub selline teave direktiivi kohaldamisalasse ning sellistel väidetel peab olema tõepõhi all.

Direktiivi valguses ei ole rohelise värvi või loodusmotiivide kasutamine automaatselt keelatud, aga nende kasutamine võib teatud olukorras viidata üldisele keskkonnaväitele, mis jätab tarbijale mulje, et tegemist on keskkonnasõbraliku tootega (kuigi tegelikkuses see nii ei pruugi olla). Siinkohal ongi oluline hinnata, millise mulje konkreetne kujundus tarbijale jätab.  

Roheline värv üksi ei moodusta üldjuhul üldist keskkonnaväidet, aga kui sinna lisada juurde loodusmotiive, siis see võib tarbijale aga jätta mulje, et konkreetne toode on parem kui konkureerivad tooted. 

Rohelisest värvist hoiduma ei pea, aga siinkohal tuleb ettevõttel hinnata, kas roheline värv koos loodusmotiivide ja/või keskkonnale viitava tekstiga võib jätta     tarbijale mulje, et tegemist on keskkonnamõistes n-ö hea tootega.  Kokkuvõttes hinnatakse igat juhtumit eraldi, aga selge on see, et tänasel päeval seondub roheline värv koos loodusmotiividega tarbijatele keskkonnahoiu või jätkusuutlikkusega. Kuivõrd muudatused ei ole täna veel jõustunud, siis puudub järelevalveasutusel ka antud küsimuses järelevalvepraktika, aga meie soovitus on, et ettevõtjad enne selliste kombinatsioonide kasutamist hindaks kriitiliselt, kuidas see tarbijatele mõjuda võib. 

Direktiiv näeb ette, et alates direktiivist tulenevate muudatuste jõustumisest ehk alates 27. septembrist 2026 peavad kõik tooted, sh pakendid jne vastama direktiivist tulenevatele nõuetele. See on ka teistes liikmesriikides tekitanud üksjagu probleeme ning küsimusi, mis saab juba toodetud ning ladudes olevatest pakenditest, mille hävitamine ei ole otstarbekas nii majanduslikust kui ka keskkonna aspektist.  

Seda küsimust, et kas direktiivist tulenevad muudatused puudutavad ka juba olemasolevaid tooteid/pakendeid, on Euroopa Komisjon vastanud jaatavalt. Eestis lasub järelevalvepädevus TTJA-l, kes on ka meedias eelevalt lubanud, et pakendite massilist hävitamist muudatused endaga kaasa ei too.  

Kokkuvõtvalt, kuigi muudatuste jõustudes peavad kõik tooted/pakendid jne vastama nõuetele, on järelevalveasutusel siin ka teatav paindlikus. Paindlikus on mh võimalik olukorras, kus ettevõte on astunud samme, et viia oma turundus nõuetega kooskõlla, kuigi kõik pakendid, mis poeriiulitel on, ei ole veel nõuetega kooskõlas. Samas peaks konkreetne ettevõtte siis suutma vajaduse korral ka TTJA-le tõendada, et neid samme ka tegelikkuses on astutud.  

Rõhutame, et TTJA eesmärk ei ole trahvide määramine, vaid tarbijate eksitamise lõpetamine ning läbipaistev turundus. Oluline on ka koostöö ettevõtte ning TTJA vahel, et viia tooted/pakendid nõuetega kooskõlla. 

Kõnealune direktiiv ei piirdu üksnes toote pakenditel või müügikeskkonnas     esitatud väidete ja märgistega.  Eelnev tähendab, et muudatustega on hõlmatud kogu kauplejate kommunikatsioon, mis võib mõjutada tarbijate majanduskäitumist. 

Rohelaenud, rohevõlakirjad ja muud kestlikud finantstooted ei kuulu otseselt direktiivi (EL) 2024/825 kohaldamisalasse, sest nende kohta kehtib eraldi finantssektori regulatsioon (näiteks SFDR või EL taksonoomiamäärus).  

Selliseid keskkonnaväiteid vaadatakse direktiivis, kui tulevikku suunatud keskkonnaväiteid ning vastavuse tõendamiseks  on vaja koostada tegevuskava, kus samm-sammult näidatakse ära, kuidas sellise eesmärgi saavutamiseni jõutakse. Eesmärkide saavutamist peab kontrollima kolmas sõltumatu osapool, kellel on keskkonnaalased teadmised ja puudub huvide konflikt. Kolmanda isiku järeldused peavad olema tarbijatele kättesaadavad (nt ettevõtte kodulehel).   

Sama kehtib ka väljendile “püüame saavutada aastaks 2050 süsinikneutraalsuse”. 

Direktiivi 2015/2436 kohaselt võivad kaubamärkidele lisaks kaubamärgiõigusele kohalduda ka tarbijakaitse ja ebaausa konkurentsi reeglid. See tähendab, et kaubamärki ei pruugita registreerida või see võidakse kehtetuks tunnistada, kui selle kasutamine on keelatud näiteks ebaausate kaubandustavade direktiivi alusel.

Seetõttu võivad ka kaubamärgid või tootenimed, mis sisaldavad eksitavaid või üldisi keskkonnaväiteid, olla vastuolus tarbijakaitsenormidega ning nende kasutamise suhtes võib pädev asutus sekkuda, isegi kui nimetus on kaubamärgina registreeritud.

Eelnev tähendab, et isegi kui üldine keskkonnaväide on registreeritud kaubamärgina, kuid on vastuolus ebaausate kaubandustavade direktiiviga, on TTJA-l õigus keelata sellise kaubamärgi kasutamine. Seega ei ole lubatud eksitavad keskkonnaväidet lubatud kasutada üksnes seetõttu, et see on kaubamärgina registreeritud.

Kui toiduainetööstusel on omad EL tasandi õigusaktid (direktiivid/määrused), siis on need kõnealuse direktiivi 2024/825 osas ülimuslikud ning vastuolude korral kohaldub ülimuslik õigusakt.  

Mõisted nagu “looduslik” ja “looduslikud koostisosad” ei ole automaatselt käsitletavad üldiste keskkonnaväidetena direktiivi 2024/825 tähenduses. Näiteks väited “toode sisaldab üksnes looduslikke lõhna- ja maitseaineid” või “100% looduslik mesi” viitavad üksnes koostisosade omadustele ning seda käsitletakse toote kirjeldusena, mitte üldise keskkonnaväitena. Selliste väidetega kirjeldatakse konkreetse toote koostist ega väideta, et tootel oleks positiivne keskkonnamõju.  

Üldise keskkonnaväitena oleks tegu näiteks juhul, kui konkreetne näide jätab tarbijale mulje keskkonnasõbralikkusest, näiteks väited “looduslik toode” või “100% looduslik – parem planeedile”. 

Meile teadaolevalt on roheväidete direktiivi läbirääkimised, mis pidi kõnealust direktiivi (2024/825) täiendama, pandud pausile ning lähiaastatel seda direktiivi tulemas ei ole. Selle aasta 27. septembril jõustuva direktiivi peamine eesmärk on eelkõige rohepesu vastu võitlemine ning see, et kui kaupleja midagi tarbijale väidab, siis see vastaks ka tõele ning et konkreetse väite sisu oleks võimalik ka kuidagi kontrollida. 

Arusaadavalt on tegemist uute nõuetega, mis tekitab esialgu kauplejates teatavat segadust ning kuna muudatused ei ole jõustunud, siis ei saa olla tekkinud ka järelevalvepraktikat, millele oleks võimalik tugineda.  

Muudatuste eesmärk ei ole aga kindlasti see, et ettevõtted oma keskkonnaalastest väidetest loobuksid, vaid et need oleksid tarbijale selged ja läbipaistavad. Kui ettevõte lisab näiteks pakendile juurde lisaselgituse, siis ei ole tegemist enam üldise keskkonnaväitega direktiivi tähenduses, kuid TTJA päringu peale peab ettevõte suutma ka esitada andmeid, mis sellise keskkonnaväite sisu ka kinnitaksid (nt esitatakse TTJA-le vastav dokumentatsioon). Eesmärk on see, et kuigi tegemist ei ole enam üldise keskkonnaväitega direktiivi tähenduses, ei tohi ka n-ö keskkonnaväide olla eksitav.

Direktiiv piirab üldise sisuga keskkonnaväidete kasutamist. Üldised keskkonnaväited on keelatud juhul, kui kaupleja ei suuda tõendada tunnustatud suurepärast keskkonnatoimet.

Seetõttu võib väidet „pakend on komposteeritav“ ilma täpsustuseta pidada üldiseks keskkonnaväiteks, kuna see ei anna tarbijale piisavat teavet selle kohta, millistes tingimustes pakend laguneb (nt kas ainult tööstuslikus kompostis või ka kodustes tingimustes).

Kauplejal on võimalik väidet täpsustada, näiteks „pakend on komposteeritav kodustes/tööstuslikes tingimustes“. Sellisel juhul on tegemist konkreetse keskkonnaväitega, mille puhul ei ole vaja tõendada suurepärast keskkonnatoimet.

Samas peab kaupleja olema valmis väite õigsust tõendama järelevalveasutusele, näiteks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, kuna ka keskkonnaväide ei tohi olla tarbijat eksitav. Komposteeritavuse tõendamisel on võimalik tugineda näiteks standarditele EN 13432 või EN 14995.

Edaspidi ei või kauplejad enam kasutada kestlikkusmärgiseid, mis põhinevad n-ö enesedeklaratsioonil ehk mille vastavust nõuetele ei ole kontrollinud kolmas kauplejast sõltumatu isik.  Selleks, et kestlikkusmärgist kasutada peab kestlikkusmärgise vastama sertifitseerimisskeemi nõuetele, mida on võimalik tõendada rahvusvaheliste, Euroopa Liidu või siseriiklike eeskirjadega. Kui märgise kriteeriumid on siseriiklikult tunnustatud või tegemist on Euroopa tunnustatud märgistega, siis ei ole vastavust vaja tõendada. 

EL tunnustatud märgiste, nagu nt EL ökomärgis (EU Ecolabel), Põhjamaade ökomärgis ehk Põhjamaade luik, Saksamaa ökomärgis ehk sinine ingel, väljaandjatel ei muutu midagi.  

Ülejäänud märgiste väljaandjad peavad laskma end sertifitseerida akrediteeritud sertifitseerimisasutuse poolt.  Eestis on riikliku märgisena kasutusel EL ökomärgis, mida väljastab Keskkonnaagentuur. 

Direktiiv ei kohusta ühtegi kauplejat seda tegema, aga kui seda ei tehta, siis ei või alates 27.septembrist 2026 sertifitseerimata kesktlikkusmärgiseid ja/või tõendamata üldisi keskkonnaväiteid enam kasutada.  

Eelkõige kasutatakse selliseid väiteid/märgiseid turunduslikul eesmärgil, et tuua oma tooteid konkurentide omadest esile. Eelnev tähendab, et erinevate keskonnaväidete- ja märgiste kasutamine on täna ja on ka edaspidi kasutamiseks vabatahtlik.  

Kui märgise väljaandja ei ole praegu sertifitseeritud akrediteeritud sertfitseerimisasutuse poolt, siis lisandub tema märgise skeemi kuludesse ka sertifitseerimise kulu, mis on hinnanguliselt 2000-3000 eurot aastas. Hind sõltub hindamise keerukusest.

Ettevõtjatel, kes kasutavad juba sõltumatu osapoolt hinnatud märgiseid, nagu nt EL ökomärgis (EU Ecolabel), Põhjamaade ökomärgis ehk Põhjamaade luik, Saksamaa ökomärgis ehk sinine ingel, ei muutu midagi.   

Sertifitseerimiskohustuse lisandudes võib sõltuvalt märgise kasutajate arvust tõusta märgise kasutamise tasu. Ka praegu peavad märgist kasutavad ettevõtjad üldjuhul maksma märgise väljaandjale märgise kasutamise (ehk enda tegevuse hindamise) eest tasu. Näiteks Rohelise kontori märgise 3 aastat kehtiva sertifikaadi tasu on sõltuvalt ettevõtte suurusest 300-700 eurot. Arvestades, et neil on ca 100 märgise kasutajat, siis selle sertifikaadi kulu võib tõusta hinnanguliselt 15 %. Kulude tõus võib olla väga erinev ja sõltub märgise skeemi keerukusest ja märgise kasutajate arvust.  

Eesti on aktiivselt otsimas ka lahendusi, et kestlikkusmärgiste direktiiviga vastavusse viimine oleks märgiseskeemi omanikele võimalikult vähest halduskoormust põhjustav. 

Ettevõtted saavad taotleda SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) ringmajanduse programmist toetust, et viia end EL ökomärgise nõuetega vastavusse. Toetusega saab katta märgise taotlemise kulusid ja vajalikke investeeringuid ning tegevusi märgise nõuetele vastamiseks ning omafinantseerimise kohustus on 50%.

Euroopa Komisjon on väljendanud, et nende hinnangul on kõige kuluefektiivsem märgis EL ökomärgis, mida Eestis väljastab Keskkonnaagentuur.  Selle märgise saamiseks tuleb tasuda riigilõivu sõltuvalt ettevõtte suurusest (mikroettevõttele 240 eurot, väikettevõttele 300 eurot ning suurettevõttele 385 eurot). Kui märgis on juba saadud, siis tuleb tasuda märgise kasutamise eest aastamaksu, mis on vastavalt 60, 120 ja 240 eurot.   

EL ökomärgise kasuks räägib ka see, et tasu on ettevõtte põhine ehk kui ettevõte soovib saada märgist mitmele erinevale tootele/teenusele, siis riigilõiv või aastatasu sellest ei muutu.   

Samuti see, et tooterühmade hulk, millele on võimalik EL ökomärgist anda, on ka pidevas täienemises. Kui rääkida turismist, siis täna on EL ökomärgist võimalik anda majutusasutusele ning Eesti on teinud ettepaneku, et EL ökomärgise kriteeriumide käsitlusala võiks laiendada ka teistele turismi valdkondadele.