1. jaanuaril 2022 kehtima hakanud võlaõigusseaduse ning tarbijakaitseseaduse regulatsiooniga võeti üle kolm uut Euroopa Liidu direktiivi – digitaalse sisu direktiiv, tarbija õiguste moderniseerimise direktiiv ning uus tarbijalemüügi direktiiv. Senine ettevõtja ja tarbija vahelisi vallasasjade müügilepinguid reguleeriv direktiiv kaotas kehtivuse.
Pikenes kaupleja tõendamiskohustuse tähtaeg
Üheks oluliseks ning kõiki tarbijalemüügi lepinguid puudutavaks muudatuseks on tarbija kasuks ümber pööratud tõendamiskoormise tähtaeg, mis pikeneb kuuelt kuult ühele aastale. Seega asjade puhul, mille tarbija ostab alates 2022. aasta 1. jaanuarist, eeldatakse, et puudus, mis ilmneb ühe aasta jooksul asja tarbijale üleandmisest, oli olemas asja üleandmise ajal. Seetõttu ei tohi asjal ilmnenud puuduse tekkepõhjuste väljaselgitamist ega tõendamisega kaasnevaid kulusid panna tarbija õlule ühe aasta jooksul alates asja üleandmisest. Seda hoolimata tõendamise tulemusel selgunud puuduse tekkepõhjustest.
Kõige levinum mittevastavus on tootel ilmnev puudus või defekt, mistõttu asi lakkab töötamast, ei tööta ootuspäraselt või läheb katki. Lisaks sätestab seadus ka subjektiivsed ning objektiivsed vastavusnõuded. Näiteks, et tarbija poolt ostetud kaup on selliste kvaliteedi ja toimimisomadustega, mis on sama liiki kauba puhul tavapärane ja mida tarbija mõistlikult eeldab. Arvestades sealjuures ka kaupleja poolt reklaamides tehtud teadaandeid ning antud lubadusi.
Müüja üldine vastutuse tähtaeg tarbija ees kauba mittevastavuse korral ei muutu ning jätkuvalt on tarbijal puudusega toote korral õigus esitada pretensioon kahe aasta jooksul. Siiski tasub kauplejatel, kes suunavad oma tegevust teiste Euroopa Liidu liikmesriikide turule, teada, et osad liikmesriigid annavad tarbijale soodsama seisundi. Näiteks on pretensiooni esitamise tähtaeg kolm aastat Portugalis ja Hispaanias, samuti Rootsis. Soome oma müügitegevust suunates tuleks kauplejail arvestada, et tarbija õigus tootel ilmnenud puuduse osas pretensioon esitada, ei ole konkreetselt piiritletud, vaid lähtutakse eeldatavast toote kasutuseast.
Digisisu sisaldavad tooted ja digitaalsed teenused, mis need on?
Tehnoloogia areng toob turule järjest enam kaupu, mis sisaldavad digitaalset sisu ja digiteenuseid või on nendega vahetult seotud. Kuigi selliste seadmete arv on järjest suurenenud, puudus senini piisav tarbija õigusi käsitlev reeglistik ning digitaalse sisu tarbimisel olid tarbijad vähem kaitstud kui asjade ostmisel. Seega puudutavad paljud muudatused suuresti just digitaalse elemendiga asjade, näiteks nutitelefonide, arvutite, nutitelerite jms ostu ja müüki.
Digitaalne sisu hõlmab eelkõige tasu eest pakutud tarkvara, nutitelefoni rakendusi, arvutimänge, e-raamatuid, video- ja muusikafaile. Digitaalne teenus võimaldab tarbijal digitaalsel kujul andmeid luua, töödelda või salvestada või neile juurde pääseda, samuti teenus, mis võimaldab jagada üles laaditud või loodud digitaalsel kujul andmeid ja teha nendega muid toiminguid. Näiteks teenusena pakutav tarkvara, millega jagatakse video- ja helifaile, või majutatakse faile, samuti tekstitöötlus ja mängud, mida pakutakse pilvandmetöötluse keskkonnas ja sotsiaalmeedias.
Seadus paneb paika kindlad nõuded, millele digitaalne sisu või teenus peab vastama. Kaupleja on kohustatud tagama ka koos seadmega müüdava digitaalse sisu toimimise. Seega vastutab kaupleja digitaalsel sisul ilmneva puuduse korral, näiteks kui internetist alla laaditud muusikafail ei hakka tarbija seadmes mängima, mõni nutirakendus lõpetab töötamise või filmi pildikvaliteet on halb.
Mil määral müüja tarbija ees vastutab?
2022. aastast suurenes kaupleja teavitamiskohustus. Tarbijat tuleb teavitada digitaalse sisu, teenuse ja digitaalse elemendiga asja korral nii selle funktsionaalsusest, ühilduvusest kui ka koostalitlusvõimest. Ühilduvuse ja koostalitlusvõime peamiseks erinevuseks on see, missuguse riist- või tarkvaraga on digitaalsel sisul või teenusel võimalik koos toimida. Ühilduvus tähendab võimet toimida koos sellise riist- ja tarkvaraga, mis on tavapärane. Näiteks kas mõni konkreetne rakendus toimib Apple’i või Androidi keskkonnas või kas mõni digitaalne mäng on kasutatav Xboxi või PlayStationiga. Koostalitlusvõime aga võimaldab digitaalsel sisul ja teenusel toimida koos ka sellise riist- või tarkvaraga, millega see tavaliselt koos ei toimiks ning mida ettevõtja teab või peab teadma.
Digitaalse sisu või digitaalse teenuse ühekordse üleandmise või osutamise korral, näiteks mõne arvutiprogrammi ostmisel, vastutab ettevõtja puuduse eest, mis oli olemas selle üleandmisel või osutamisel ja mis ilmneb kahe aasta jooksul. Oluline on, et digitaalne sisu ja teenused ei pea lepingutingimustele vastama mitte ainult nende esmase üleandmise ajal, vaid kauplejal on kohustus lepingutingimustele vastavuse tagamiseks neid uuendada (updating). Näiteks pilveteenuse kasutamisel on ettevõtjal see kohustus nii kaua, kui lepingu kohaselt toimub teenuse üleandmine. Digitaalse sisu või teenuse ühekordsel üleandmisel või osutamisel, näiteks e-raamatu allalaadimisel, tuleb tarbijale uuendusi pakkuda ajavahemiku jooksul, mida tarbija võib mõistlikult eeldada, võttes arvesse ka digitaalse sisu või teenuse liiki ja otstarvet.
Digitaalse sisu või teenuse kestva üleandmise või osutamise korral, näiteks voogedastusteenuste puhul, vastutab ettevõtja kogu lepingu kestel ilmnevate puuduste eest.
Millised õigused on digisisu sisaldavaid tooteid ja digitaalseid teenuseid ostnud tarbijal?
Kui digitaalsel sisul või teenusel ilmneb puudus, saab tarbija esmalt nõuda digitaalse sisu või teenuse lepingutingimustega vastavusse viimist, ehk esmalt tuleb anda müüjale võimalus puudus kõrvaldada. Kaupleja võib selleks teha näiteks mõne tarkvarauuenduse, mis tekkinud probleemi kõrvaldab, või saata tarbijale uue koopia samast failist.
Kui ettevõtja leiab, et puuduse kõrvaldamine ei ole võimalik või juhul kui see ebaõnnestub ning puudus ilmneb uuesti, on tarbijal õigus leping lõpetada ning raha tagasi nõuda.